Tallinna 32. Keskkoolis on ikka edukad luuletajad
laupäeval, 8. oktoobril toimus Koerus 14. korda Kalju Lepikule pühendatud luulevõistlus. Seal astuvad erinevates kategooriates üles kooliõpilased ja täiskasvanud luuletajad-luulelugejad. Meie kool on sellel võistlusel osalenud juba palju aastaid ning ega see sügis teisiti tulnud – ikka otsisime kooli luulelugejad üles ning viisime kohale.
Meie koolist osalesid võistlusel:
Gerda-Liis Nurmjõe – 9.b
Alice Veelda – 9.b
Triin Kask – 10.b
Kirke Männik – 10.d
Žürii on alati auväärne, seekord võiks välja tuua meie kooli vilistalse Jaanus Vaiksoo ning Jaan Pehki. Viimane andis ka ise luulekontserdi.
Meie tüdrukud olid erakordselt tublid.
Põhikooli grupi tulemused:
Alice Veedla – I KOHT
Gerda-Liis Nurmjõe – III KOHT
Keskkooli grupis:
Kirke Männik – I KOHT
Üheksandike kirjanduse õpetaja on Maret Varblas, Triinu õpetaja on Kaili Ranne ja Kirke õpetaja Eha Aare. Õpilased kuulas üle Eva Kalbus. Kirkele jagas nõu ka Toomas Lõhmuste.
Suureks toeks oli Kirke Männiku ema, kes käis sündmusel kaasas ning oli pöidlahoidjaks-fotograafiks-autojuhiks.
Tüdrukud olid sündmusest vaimustunud. Gerda-Liisi sõnul oli mõis imeilus ning ta sai uusi tuttavaid. “Selline ühtekuuluvustunne oli ning väga huvitav oli kuulda teiste teoseid ning kirjutamisviise. Jaan Pehk oli nii vahva ja mulle meeldis see, et kui ta valssi laulis, siis kõik laulsid kaasa.” Gerda-Liis soovib järgmisel aastal, kui on piisavalt head materjali kirjutanud, taas Koeru võistlusele minna.
Alice Veedlale meeldis žüriiliikmetest samuti Jaan Pehk – nii tema luule kui laulud, aga eriti see, et kui tüdruk esines ning teised žüriiliikmed olid tõsiste nägudega, siis Pehk naeratas lahkelt.
Kirke Männikul õnnestus Jaanus Vaiksooga juttu puhuda ning sai kuulda häid sõnu enda luule ning selle esituse kohta. Jaanus Vaiksoo oli arvanud, et see ei vasta ikka tõele, et luuletajad ei oska omaenda luulet lugeda.
Luulenäited ja fotod
fotol Kirke Männik (foto: Maret Laas)
Kirke Männik:
Ma olen maa
Linn magab,
aga mina olen ärkvel.
Liivakasti ääres
kiikhobusel.
Ma vahelduseks äkki
ei loe enam märke,
vaid laulan linna
unele.
Ma hingan tuult
ja vaatan lampe,
mis ei ammu enam
kõnele.
Ma ohkan merd
ja tuksun kasteid,
maa minuga ei sõnele.
Mitte ükski üksik lind
ei ole üles ära eksinud,
nad kõik teavad,
kus nad peavad
olema.
Vaid mina
rampväsinult
vaevu üldse mõtlen,
ei lase kollasel kiikhobusel
kesköösel magada.
fotol Alice Veedla (foto: Maret Laas)
Alice Veedla:
*
põlveõndlatest heegeldatud sidemed
põimisid meid kokku
(sind ja mind)
said üheks arterina
me mõlema kehas
üksteise külge kleepunult jäime sest ajast kui
kokku põrkusime
kui osakesed sinust
eemaldusid
et rajada teekond mööda kapillaare su kehast välja
ei suutnud ma sind kannatamas vaadata
ma seadsin end sulle toeks
et jääksid igaveseks
su keha valudes
minu oma iga hetk
nüüd ja kohe
kokku kukkumas
me püsisime imekombel
kuni
sa said piisavalt tugevaks
et olla mu toeta
olles nii kaua olnud minuga
ei jaksanud sa enam paigal püsida
sest kõik minu erinevad mõtted
kohad
olid sul ammu nähtud ja
takistusi lahkumiseks ei olnud
sinu raskest kehast
ma lasin lahti võitlemata
nüüd hiljem seda kahetsedes
kuid ma ei jaksanud
me ühendatud arteri
sa rebisid pooleks
ise võttes seda kui
tühist tuikavat haava
veritsen meid nüüd igal öösel
fotol Gerda-Liis Nurmjõe (foto: Maret Laas)
Gerda-Liis Nurmjõe:
ÕNN
Õnn
1 sõna
3 tähte
sõna, millel tähendusi
rohkem, kui üks.
Iga inimese jaoks
on õnn erinev.
Ühele tähendab õnn
raha
Teisele tähendab see
aga vaikust.
Õnn on hetkeseisund –
seisund, mis võib muuta
kõik.
Õnne üheks osaks on mõista
selle tähendust.
Õnne teiseks osaks on aga
selle leidmine.
*
See sügisene tuul,
külm,
karge.
Need sügisesed puud,
kollased,
punased.
Need kõik muutuvad.
Tahaks öelda et
sa ei muutu,
et ma ei muutu,
ning me ümber keegi ei muutu.
Kuid reaalsus on see,
et me kasvame,
et me õpime,
ning me muutume.
Tahaks öelda, et
see mis meie vahel oli
on ikka sama.
On ikka sama
isegi kui see ei ole.
See sarnanes kunagi
suve lõõmavale päiksele
ning soojadele tuultele.
Aga nüüd see on muutunud,
vahetunud nagu meie aastaaeg
siin Eestis.
See nüüd sarnaneb ehk
Eesti külmadele sügistele.
Külm ja karge.
Kurb et see oli see, et
asi mis oleks võinud samaks jääda…
Muutus.
fotol Triin Kask (foto: Maret Laas)
Triin Kask:
***
Mina kõnnin
sa kõnnid
kõik kõnnivad
see on tänav.
Ma jooksen
sa jooksed
kõik jooksevad
see on maraton.
Ma lähen
sa lähed
kõik lähevad
see on tee.
Ma kukun
sa kukud
kõik kukuvad
see on muda me jalge all.
Ma jäin kinni
sa jäid kinni
kõik jäime kinni
see on elu.
Aga millal tuleb lõpp?