Esimene koolipäev Kamerunis
Multimeediaõpetaja Anniken Haldna veetis kolm kuud Kameruni loodepiirkonnas pisikeses Belo külas vabatahtliku filmitegijana. Tema töid ja tegemisi toetasid GLEN, MTÜ Arengukoostöö ümarlaud ning välisministeerium.
Kui kell 5.30 Kamerunis ühe orbude eest hoolitseva perekonna maja juurde jõuan, põleb maja tulekolde kõrval laternas tuli. Päikesetõusuni on veel pool tundi. Uniste nägudega lapsed tervitavad meid viisakalt kättpidi, panevad jalga kummist varbavaheplätud ning asuvad täitma hommikusi toimetusi.
Keegi viib kitse välja, keegi läheb toob vett, keegi peseb hoovi peal nõusid, keegi pühib maja ning hoovi, keegi suundub maja kõrvale end pesema, keegi teeb tule, keegi ümiseb viisijuppi, keegi peseb hambaid, keegi sööb tulekoldel soojendatud fufu’t (maisijahust valmistatud toit). Vajalikud toimetused toimetatud, sinised kleidid seljas, kaunid kõrvarõngad kõrvas ning uued seljakotid seljas, asuvad tüdrukud kooli poole teele. Mõni minut puudub seitsmest.
Kooli jõudmiseks kulub vähem kui kümme minutit, kuid tee on paljude tõusudega ning vihmaperioodil pisut mudane ja libe.
Lastega koolimaja juurde jõudes oleme esimesed. Näen seinal ajakava ning küsin, et miks nad ligi tund aega enne tundide algust kohale tulid. Üks vanematest tüdrukutest räägib, et see on distsipliini pärast, et keegi ei jääks hiljaks. Pealegi on pool tundi enne tundide algust rivistus, mil kõik ühiselt hümni laulavad ning palve loevad.
Õpetajad saavad nii hea ülevaate kohalolijatest ning headmistress saab edasi anda kogu olulise informatsiooni – täna on selleks õpikute vajalikkus. Nimelt peavad õpilased endale ise õpikud ostma, tegemist on suure väljaminekuga. Enamasti soovitatakse muretseda vähemalt kaks õpikut – inglise keele ja matemaatika oma, neid kahte ainet hinnatakse siin kõige kõrgemalt ja õpetatakse mahu poolest kõige enam.
Lisaks õpetatakse selles koolis prantsuse keelt, ajalugu, loodusõpetust, ühiskonnaõpetust, perekonnaõpetust, geograafiat. Kameruni kooliharidus on jagatud neljaks: kohustuslik algkool kestab kuus aastat, põhikool viis ning keskkool kaks aastat. Hiljem on võimalik minna edasi õppima ülikoolidesse, mis asuvad suuremates linnades. Riigiülikoole on kümmekond, lisaks mitmeid tasulisi eraülikoole.
Pärast koolilipu heiskamist saabki kogu pidulik osa läbi ning lapsed suunduvad klassidesse õppetööle. Ei mingeid lilli, laulu, pikki kõnesid. Tunnid algavad kell 8. Igas klassiruumis on kuulda sõna „revision” (kordamine) ning sõbralikku ähvardust, et kes ülesandeid kohe õigesti ära ei lahenda, läheb aste madalamasse klassi tagasi. Kahtlaselt tuttav ähvardus enda kooliajast.
Õppemeetodid koolis on pigem traditsioonilised ehk õpetaja räägib ja küsib ning õpilased kuulavad ja vastavad koha pealt. Distsipliin on ülitähtis ning ka väikesele korrarikkumisele reageeritakse kohe tõsiselt. Tempo on minu jaoks harjumatult aeglane ning lapsed töötavad iseseisvalt kaua, üks õppetund kestab kuni poolteist tundi.
Vastuseid kontrollitakse koos. Lapsed hindavad end suurtes klassides ise, tunni lõppedes küsib õpetaja vigade kohta ja vea teinud õpilased kutsutakse klassi ette. Koduste tööde mittetegemise puhul peavad õpilased samuti aru andma ja karistuseks saavad üldjuhul veel enam ülesandeid. Väiksemate klasside õpetaja kontrollib vihikuid ära korjates, iga osa lõpeb kontrolliva testiga, mida parandab siis juba õpetaja.
Kool on tavapäratult väike, lapsed on jaotatud kuude eri tasemega klassi, kuid klassiruume on viis, mis tähendab, et kaks klassi õpivad ühes ruumis. Selles olukorras peavad õpetajad rääkima vaheldumisi, mis olevat neile suur väljakutse. Esimene ja ainus vahetund algab 11.30 ning kestab kolmveerand tundi. Selle aja mängivad lapsed jalgpalli või puhkavad niisama juttu rääkides.
Tunnid jätkuvad kuni kella kolmeni. Pärast koolipäeva lõppu kiirustavad lapsed koju, sest kõht on pika päeva peale tühjaks läinud. Taas kord valmistatakse söök ning usinamad suunduvad kell neli algavasse afterschool’i, mis kestab kaks tundi ning kus õpetavad ja aitavad kodutöid teha vabatahtlikud.
Lahkun pärastlõunal, tunnistades lastele, et olen varajase ärkamise tõttu juba päris väsinud. Nad vaatavad mind kaastundlikult. Minu küsimuse peale, mis kell nad uinuvad, vastavad nad armsalt: „Siis, kui enam valge ei ole.”
Istume ühel päikselisel pärastlõunal Kameruni loodepiirkonna kohaliku riigikooli GSS (Government Secondary School) Acha direktori Christopheriga tema kabinetis. Õpilastel algab päeva ainus vahetund, mis jaotab pika koolipäeva kaheks. Laste naer ja kilked on kabinetti kuulda ning tagasihoidlik direktor vabandab selle pärast.
Christopher on uhke, et nende koolis õpilastest puudust ei ole. On olnud aegu, mil tüdrukuid käid koolis märksa vähem, kuid nüüdseks on nende hulk tema sõnul kolmekordistunud. Üle pika aja on tüdrukuid poistest rohkem ning enamasti on nad ka edukamad. Selle tendentsi kõrval on direktori sõnul endiselt kõrge tüdrukute koolist väljalangemine raseduse tõttu. Ühiskond ei toeta abordi tegemist, aga proovitakse säilitada suhet noore naisega, et ta tuleks hiljem siiski kooli tagasi.
„See programm, mis tooks emad tagasi, on veel väga noor ja vajab palju tuge. Teeme omalt poolt kõik, et tüdrukud lõpetaksid kooli enne, kui rasedaks jäävad. Räägime neile rasedusvastastest vahenditest ning püüame neid innustada olema iseseisvad ja mitte jääma enne põhikooli lõpetamist ning abiellumist rasedaks.”
Riigikoolil on suur roll kogukonna harimisel, tuues haridust inimestele lähedale, kuid samas on direktori väitel kogukonnaga päris raske koostööd teha, sest mitmed lapsevanemad ei mõista koolihariduse tähtsust, ei toeta õpilaste õppetööd kodus ega jälgi koduste tööde täitmist.
Üle 400 lapsega Acha koolis on kuus õpetajat riigi palgal, ülejäänud 12 õpetaja palgafond moodustub suures osas õppemaksust, mis on 25 000 franki (umbes 38 eurot). Algharidus on tasuta, kuid lapse põhikooli saatmine on perele juba suur rahakoormus ning tihti on seda summat ületamatult raske kokku saada. Pealegi on peres enamasti mitu kooliealist last.
Lisaks õppemaksule on kohustuslik kanda koolivormi, korrektseid jalanõusid ning koolikotiga kaasas vihikuid, milleta õpilast klassiruumi ei lubata. Ka peaks ostma õpikud, kuid neid võib leida üsna väheste laste koolikotist. Kõiki neid kohustuslikke kulutusi arvesse võttes võib öelda, et ühe lapse kooli saatmine maksab umbes 47 000 − 48 000 franki (umbes 73 eurot). Ühe lapse koolimineku raha teenimiseks peaks perekond turul müüma näiteks 190 liitrit maisijahu või 2375 tomatit või 950 avokaadot või 712 muna.
Lastele meeldib väga koolis käia. Nad saavad aru, et see on midagi erilist, mida tuleb hinnata. Ei möödu päevagi, mil neile ei räägitaks hariduse ning kooliskäimise tähtsusest. Lapsed mängivad aga pere rahateenimisel suurt rolli ning on kõikidesse töödesse ja tegemistesse kaasatud. Kooli mureks ongi eelkõige suhted lapsevanematega, kes lapsi põllu või mõne muu töö pärast koju jätavad ning sellega lapsele õpiraskusi tekitavad. Christopher kurdab, et puudumiste üle pole mingit kontrolli, kuna lapsi on ühes ruumis lihtsalt nii palju, ning iga-aastasel koosolekul käib kohal üksnes kümmekond lapsevanemat.
Laste tulevikust rääkides ei ole muidu rõõmsameelne koolidirektor just kõige optimistlikum, aga usub, et seda on võimalik muuta. Ta teab, et laste ümber on maailm, kus inimesed teevad lihtsat tööd, et teenida raha. Raha on tähtis. Hariduse tähtsust ja võimalusi, mida sellega peale hakata, tuleb aga õpilastele pidevalt meelde tuletada, tuleb tuua igapäevaseid näiteid, mida koolis käimine neile annab.
„Neile tuleb tutvustada koole ja ameteid, mille nimel tasub tööd teha ja õppida. Me kutsume kooli esinema eri ametite esindajaid, inimesi ülikoolidest, kes räägiksid võimalustest väljaspool meie küla. Meil peab olema lootust, et iga järgnev põlvkond arendab riiki, hoolimata minevikus toimunust, kuid samas vanadest traditsioonidest endiselt lugu pidades.”
Gümnaasiumihariduse omandamine on selles maakohas pigem harv. Sellest hoolimata on direktor enda juhitud põhikooli üle uhke, sest põhihariduse saanud on teadlikumad ühiskonna liikmed, valdavad keeli ning tunnevad hästi maailma enda ümber ja väljaspool Kameruni.
Artikkel ilmus 13. detsembri Õpetajate lehes.