MEIE KOOLIS ON OMANÄOLISED JA ANDEKAD LUULETAJAD
2003. aasta sügisest kohtuvad ühel oktoobrikuu laupäeval Koerus luulehuvilsed noored ja täiskasvanud, et oma loomingut teistega jagada. Ühtlasi tähistatakse luuletaja Kalju Lepiku sünniaastapäeva. Tänavu oleks Lepik saanud 97-aastaseks.
Luulekonkurss toimus 2017. aasta sügisel 15. korda. Osavõtjaid oli 36. Eriti rohkearvuline oli keskkooli vanusegrupp, kus osales 27 noort. Selles grupis astusid üles ka Tallinna 32. Keskkooli 9 noort luuletajat.
Žüriitööd tegid emakeeleõpetajate kõrval Jaanus Vaiksoo ja külalisesineja Ilmar Trull. Viimane esitas meeldivaks vahepalaks enda lasteluulet – publik sai nautida osavat ning humoorikat sõna- ja mõttemängu. Trulli muhe ja vaba esitus lõi sooja atmosfääri.
Kuna tegu on konkursiga, siis peab žürii ka luuletajad paremusjärjestusse panema. Selle töö iseloomustamiseks ütles Vaiksoo, et ei ole halvemaid ega paremaid tekste, vaid on erinevad lugemisviisid.
Tallinna 32. Keskkoolis saame uhked olla, et meil on nii palju luuletavaid noori. Kaks nende seast tõsteti ka esile.
Luulevõistluse 3. koha ja Koeru Keskkooli ERIPREEMIA sai JANEK VAAB 12.b klassist. Teda juhendas õpetaja Eva Kalbus.
Koeru apteegi eripreemia sai 11.d klassi õpilane GERMO TOONIKUS.
Meie kooli esindasid väga eriilmelise luulega veel
10.a klassi õpilane Heliise Tamm,
10.d klassi õpilased Hanna-Ly Aavik, Markus Lehtsalu, Gerda-Liis Nurmjõe, Reemus Tõniste,
11.d klassi õpilane Kirke Männik,
12.a klassi õpilane Erki Ott.
Õpilasi juhendasid õpetajad Eva Kalbus ja Kerstin Vessik.
PALJU ÕNNE NOORTELE JA NENDE JUHENDAJATELE!
LUULENÄITED
JANEK VAAB:
Meiecundiõpetaja läheb ikka kooli
(saanud olulisel määral inspiratsiooni Jürgen Rooste poeemist “Rahvaloendaja”)
Kahetoaline korter. Naaberkorterist kostab venekeelne peretüli.
Emakeeleõpetaja haarab kaenlasse vihud, jalutab bussile ja
jõuab esimesena kooli – ikkagi kaugeltnurgamees.
Esimene tund, uued kümnendikud.
“Ma nagu ei tea üldse neid eestikeelseid sõnu, ma oskaks
inglise keeles palju paremini nagu ära seletada neid asju,”
teatab värvitud tukaga neiu uhkelt ja lisab: “nagu kui sa ütled
sandaalide kohta “WHAT ARE THOOOSEE?”, siis sa ei ütle
seda eesti keeles ju, keegi ei getiks.”
“No selle jutu peale tahaks küll käsa väänata,” ütleb pettunud
eestimeelne kurvalt.
Pole see õpetaja amet üldse kerge.
Kahetoaline korter. Eelmisel päeval valjult tülitsenud mees
äratab emakeeleõpetaja uksekellaga üles ja pakub lepituseks
viiekümnelist. “Не надо” vastab õpetaja naabrile temale
arusaadavas keeles.
“Õpetaja, ma proovisin küll lugeda, aga ma ei saanud mitte
midagi aru sellest. Nagu, miks see Luise seda seepi sõi?”
Emakeeleõpetaja vaatab noorhärrale silma, mõtleb, et kas
ta näeb seal aju ka või lihtsalt kolju tagaosa, ja lausub:
“Seepi sõi ju sulane Jaan…”
Pole see õpetaja amet üldse kerge.
Üheksakordne kortermaja. Emakeeleõpetaja astub lifti
ja silmab põrandal kellegi poolseeditud einet: “Eks ma
lähen siis trepist,” mõtleb ta endamisi.
Söögivahetunnis hiilib häbelik tütarlaps õpetaja laua äärde.
“Miks see viga oli, kui ma Facebooki kirjandis väikse
tähega kirjutasin? Vaadake seda lehte, Facebook kirjutab ju ise
ka niimoodi!”
“Mhm, sinu enda Intagrami kasutajanimi on samuti
väikeste tähtedega, kirjuta siis edaspidi nii ka oma nime!”
“Mhh, see pole ju see…” ei saanud nördinud tütarlaps
loogikast aru.
Pole see õpetaja amet üldse kerge.
Üheksakordne kortermaja. Õhtu. Emakeeleõpetaja telefon
heliseb nii kõvasti, et seda kuuleb terve naabruskond.
“Tere, minu nimi on Igor Artjunin*. Ma helistan, sest olen
kategooriliselt vastu teie kohustusliku kirjanduse valikule.
Minu pojal Vadimil pole vaja lugeda rõvedat raamatut
“Kaka ja kevad”. Kas eesti kirjanduses midagi kultuurset
ei olegi?”
“Lugege siis “Tootsi pulma…”” pakub õpetaja välja.
Pole see õpetaja amet üldse kerge.
Üheksakordne kortermaja. Vaikus. Ei ole karjuvaid naabreid,
kisendavaid kajakaid ega mürisevaid autobusse.
Vaid igavene Kehra oma igaveses rahus. Emakeeleõpetaja
ärkab. “Pole ometi võimalik…”
Ta jookseb bussile ja möödub kiirel sammul kõigist kooli
hilinejaist. Palitu seljast ja sammud klassi poole. Kell on juba 8.10.
Emakeeleõpetaja astub klassi, kus 35 õnnelikku hõbekõri
lõõritavad: “Õnne soovime sul”
“Soe tuba, lahke pererahvas,” mõtleb ta endamisi.
Õpetaja amet on ikka tore küll.
*- Nimi on väljamõeldud ja võimalik kokkulangevus reaalsete inimestega on juhuslik
Poeem räägib väljamõeldud õpetajast.
Ärev teade
Sõpradega söömas olles
heliseb mul telefon.
See mu kallis vanatädi,
mu vanaema parim sõber,
vaenlane ja oma õde.
Huvitav, mis seekord mureks?
Kas sõnumit ei saa ta lahti
või on vahvat uudist lugend?
Võtan toru vastu, kuulen murelikku häält:
“Miks kõnedele ta ei vasta?
Kas telefoni heli teise tuppa pole kosta
või ta tukkuma on jään’d ja liialt valjult norskab?”
Uitmõtteid pähe jõuab tuhandeid:
päev enne sünnipäeva surra oleks mage.
Ja olgem ausad – sinuta ma oleks rahast lage.
Miks ma pole suureks kasvand veel?
Miks su ees end suureks teen?
Ma südames veel väike poiss,
kes kardab suurte meeste madinat
ja toanurgas krabinat
ja pimedust, kui kuu ei kuma
ja vaikust, mida täis on tuba.
Just saatsin sõbra sõjaväkke,
ei nii pea ei näe ta näkke.
Kuid minu jaoks kaks kaotust
õhtu jaoks on liig mis liig.
Oh Jumal, ma tean, et olen tihti olnud paha,
kuid äkki teeks nüüd diili, mataks sõjakirve maha?
Palun tee nüüd nii, et kui koju jõuan
on mu vanaema elus-terve, kotte kanda jõuab.
Vastutasuks selle eest
kasvõi viinakuul ei joo,
ja vanaema ma ei sega, kui ta õhtutunnil koob.
Sõida juba rutem, neetud vana haisev buss!
Ja joodik, kes sa lalised, ole pisut aega kuss!
Mul on nüüd vaja arutada kellel’ mida öelda,
et kui see vastab tõele, millel’ tahagi ma mõelda.
Maha bussi pealt ja mõtlemata jooksen
ja hullult kurval pilgul silman autopealset roostet.
See auto nagu kalli vanaema elu:
palju näind ja palju teind, nüüd rohkem staatiline.
Sellest kõigest hoolimata siiski ta on imeline.
Trepist üles korda kaks,
võtmed haaran pihku.
Väriseval käel avan ukse, lõpeb jaks.
Seal ta ongi, tugitoolis, vaatab telekat kui saks.
GERMO TOONIKUS:
kui kukub maa
kui kukub maa
alla selt valelt
hakkame elama käest kinni
mida seni oleme põues kandnud.
leiame end üles ka vihast
millega üle valati enne
kui kukub maa
kui kukub maa
alla selt katuselt
mis varjab meie häbiposti
kuhu sattusime olemise eest
võtame särgid seljast
ja valame endale peale
tumepunast armastust
mille oleme ära teenind
ootamise eest
kui kukun ma
alla selt voodilt
mis täis sooja ning kollast valet
millest maganud oma elu maha
hakkan elama
sooja ning kollast elu.