Ajalugu meie õpilaste kätes
Okupatsioonide muuseum sulgeb oma uksed ümberkorraldusteks ja museaalide kokkupakkimiseks tehti ettepanek meie kooli 11.a klassile. Koostöö sai alguse 11. a muuseumipraktikast, mille käigus 6 õpilast tutvusid muuseumitöö ja olemusega. Meie õpilased jätsid muuseumile nii sümpaatse mulje, et kogu klassile usaldati ajaloopärandi käsitamine.
Päev algas mõttetööga, milline on muuseum, mis on gümnasisti jaoks huvitav, milline on tema jaoks igav muuseum ja kuidas käsitleda keerulisi teemasid ajaloos. Õpilased pakkusid mõtteid, et muuseumis peaksid olema hästi eksponeeritud huvitava looga esemed, oleks võimalik teha midagi praktilist, oleks interaktiivseid materjale, tavapärasest erinev ja tähelepanu tõmbav arhitektuur ja sisekujundus jms. Okupatsioonide muuseumi eksponaatide esitlus ja kujundus on ajale jalgu jäänud ega ole enam atraktiivne. Lisaks on suur ruumipuudus. Lahendus on suured ümberkorraldused, mille jaoks oli vaja eksponaadid vahepeal mujale paigutada.
Programmijuht AIve Peil juhendas õpilasi, kuidas toimida erinevate museaalidega, et nendega midagi ei juhtuks, ja lisaks saime ülevaate erilisematest eksponaatidest. Näiteks Siberi vangilaagris valmistatud esemed, foto kahest sõbrast Teise maailmasõja ajal, mida varjati kogu okupatsiooni aja, sest pildil oli ühel natsi-Saksamaa, teisel Punaarmee munder. Sigaripakk, millel oli kiri, et kui pärast sõda kohtume, siis teeme koos suitsu, aga kohtumist ilmselt ei toimunud, sest pakk oli puutumata. Või raadio, mis oli ühele perele ainus ese, mis suudeti päästa märtsipommitamise ajal oma kodust ja mis oli ainus infovahendaja muu maailmaga.
Päeva lõpus tänas muuseumi tegevjuht Merilin Piipu õpilasi hoolsa ja vastustusrikka töö eest ja kinkis kõigile raamatu Siberisse küüditatute mälestustest.
Sündmust käis jäädvustamas ka Ringvaade ja reporter Hannes Hermaküla.
[LINK] vaata alates 37.27.
Rohkem pilte vaata siit: [GALERII]