Direktori pöördumine Eesti Vabariigi 96. aastapäeval gümnasistide poole
Täna tähistame koolis Eesti Vabariigi 96. aastapäeva.
Päev on pidulik, sünnipäevaeelne pikk nädalavahetus ootamas.
Mina pöördun täna teie poole aga tõsistel teemadel. Aga millal veel rääkida Eesti tulevikuga –teie näol –tõsiselt kui mitte tänasel päeval.
Olen praeguseks koolis tagasi olnud poolteist kuud. Ja kuigi mul on selle tagasiolemise üle jätkuvalt hea meel, tunnen ma aeg-ajalt pettumustunnet ja emotsionaalset abitust.
Eesti koolide PISA testide tulemused on head. Sellest räägitakse palju: kiidetakse Eesti koolide õpetajaid ja õpilasi. Aga ometi pole ühiskond rahul kodanikuga, kes koolist välja tuleb. Midagi on järelikult Eesti koolis siiski valesti, kuid mis?
Öeldakse, et Eesti koolis puuduvad ja hilinevad õpilased kõige rohkem. Me näeme seda ka siin koolis igapäevaselt. Me tegeleme sellega igapäevaselt ja ma ei tea, kas näeme päeva, mil suudame selle kontrolli alla saada.
Õpilaste hilinemine ja puudumine on märk koolikultuurist, täpsemalt küll selle puudumisest, see näitab suhtumist õppimisse, kooli, õpetajasse, kaaslastesse.
Aga distsipliin on oluline –uskuge või mitte. On öeldud, et kõigi heade asjade aluseks on hea kord. Uuringutega on kindlaks tehtud, et mida parem on kord tunnis ja koolis, seda paremad on õpilaste tulemused. Ja on ka teine pool: mida paremad on suhted õpetajaga ja suhtumine kooli, seda paremad on õpilase tulemused. Seega mikrokliima – suhted- on samuti olulised.
Distsipliin ja suhted – 2 olulist asja. Kuidas saavutada esimest- distsipliini- nii, et suudaksime hoida alles ka head suhted? Arvatavasti vaid siis, kui me vastastikku mõistame, miks me midagi teeme. Ja seepärast peangi teile oma aeg-ajalist pettumustunnet selgitama.
Olen kurb, et meie koolis on nii palju hilinemisi ja puudumisi, et õpilane, kes hilineb, otsustab peauksest tulemise asemel kasutada kõrvalust, et ta ei julge käituda põhimõtte järgi „julged teha, julge ka vastutada“, et see hilineja saab helistada oma klassi-või koolikaaslasele, kes tuleb ja teeb selle kõrvalukse lahti, sest lihtsalt sellel klassi-või koolikaaslasel on telefon õpetaja keelust hoolimata tunni ajal kasutuses.
Kurb, et õpetaja peab tegelema oma ainetunni ajast sellega, et praktiliselt täiskasvanud või juba täiskasvanud inimesed paneksid ära telefoni või arvuti ja laseksid nii endal kui ka õpetajal tööd teha.
Ma oleksin uhke, kui te kooliaastate jooksul õpiksite pingutama, õpiksite kella tundma, kokkulepetest ja tähtaegadest kinni pidama. Inimene peab õppima töökuse, pühendumise, enesekindluse ja viisakuse tööriistu. Nende oskusteta on edaspidine hakkamasaamine märksa raskem.
Kui sa tahad midagi kihvti ära teha, peab sul olema keskmisest suurem pühendumisvõime, sest midagi väärtuslikku ei saavutata juhuslikult ja möödaminnes . Iga noor peaks koolis väga hästi õppima – kas või ühel aastal, et tõestada endale, et saan hakkama, et vajadusel viitsin keskenduda ja pingutada. Oluline on kogeda seda „ma saan hakkama tunnet“. Proovige, kas suudate näiteks ühel perioodil mitte kordagi kooli hilineda või panna arvuti ja telefoni kohe tunni alguses ära, ilma et õpetaja seda paluma peaks.
Pingutamine võib olla vastik, aga see on vastik siis, kui võtad eesmärgi saavutamiseks liiga vähe aega, valid valed kaaslased või ei saa muude kohustuste tõttu käsil olevale asjale täielikult keskenduda. Mõelge, 11-ndad, kui palju on teil jäänud aega uurimistöö esitamiseni ja mis seisus te hetkel olete – ja kui suur roll on selles hetkeseisus teil endal.
Ma oleksin uhke, kui suunaksite oma tähelepanu õigesse kohta. Probleem pole ju selles, et teie hilinemisi või puudumisi kontrollitakse, probleem on see, et te hilinete ja puudute. Probleem pole selles, et õpetaja ei luba tunnis telefoni või arvutit kasutada, probleem on selles, et te kasutate.
Mugandades veidi Ameerika presidendi John F. Kennedy öeldut: „Ära küsi, mida riik saab teha sinu heaks, vaid mida sina saad teha oma riigi heaks“, ütleksin: „Ära küsi, mida kool või õpetaja saab teha sinu heaks, küsi, mida sa ise saaksid teha enda heaks.“
Ükski kool ei tee inimest targaks, targaks saab inimene end ise teha. Sinu enda valikud määravad selle, mida sa siit koolist saad.
Oleksin uhke, kui oskaksid kasutada oma kooliaastaid targalt – kasutades ära (hea mõttes) neid inimesi, kes siin majas on teie jaoks, seda aega, mis sulle siin on antud, neid vahendeid ja võimalusi, mida pakutakse. Seega küsige, kui palju sõltub sinust endast. Milline on sinu panus? Kui palju teed sina koostööd selleks, et tund oleks huvitav, et koolielu oleks põnev.
Lõpuks oleksin ma uhke, kui sinu minast saaks meie, et sa näeksid laiemat pilti, näeksid ennast selle terviku ühe osana. Näeksid oma käitumise tagajärgi laiemalt. Mõistaksid, et sinu tegevused ja käitumine mõjutavad teisi ja teiste tööd. Et kõik on omavahel seotud.
Nii tahtsin ma tänasel pidulikul päeval rääkida sinuga –Eestimaa tulevik. Veidi kurva alatooniga küll sai, aga teades, mis toimub hetkel Ukrainas, vast adute, kui kergelt võib kõik koost laguneda.
Soovin teile rahulikku saabuvat vabariigi aastapäeva ning võtke maksimaalne iseendast.
Maarja Merigan
Tallinna 32. Keskkooli direktor
21.02.2014