Märtsis saime sõpradeks Peterburi 619. kooliga
Märtsikuu teisel poolel õnnestus meie noortel lähemalt tuttavaks saada Peterburi 619. kooli õpilastega. Tutvumisprojekt sai teoks tänu Tallinna Haridusametile, kes tänavu meie koolile selle põneva pakkumise tegi.
Esmakohtumine Peterburist külla tulnud vene noortega algas 21. märtsil tervitusega aulas, kus kohtumise avasõnad lausus meie kooli direktor Maarja Merigan. Kõik külalised olid riides väga ametlikult: seljas uhked ülikonnad, istusid sirge seljaga. Külaliste kõrval nägime meie natukene kodutud välja, aga õnneks nad ei pannud pahaks. Peale uurimist selgus, et ega nad ennast vabatahtlikult nii pidulikult riidesse pannud, vaid nende kultuuris on see lihtsalt tavaks. Järgmisel päeval tulid kõik kohale juba mugavamalt, mõni lausa dressides. Neile meeldis väga see, et meil koolivormi ei ole ja dresscode on meil väga vaba.
Tervitussõnade järel tutvusime lähemalt kahe edasise päeva kavaga ning juhatasime sisse mängu- ja tutvumisprogrammi. Esimese mängu lõpus selgus, et Eestimaast nad veel väga midagi ei tea, kuigi üks noormees rääkis uhkelt, et tema on Eestis käinud lausa kuus korda. Aulas leidsid aset koolide tutvustamine ja esitlused, samuti muusikalised ja tantsulised etteasted. Nende esitlus oli väga huvitav: luulevormis pähe õpitud, taustaks ilmekas ja kaasahaarav video. Koolihümnis rokkisid kõik kaasa! Seejärel suundusime luksuslikule õhtusöögile kohalikku restorani ehk siis meie armsasse koolisööklasse. Peterburilased said proovida iga eestlase lemmiktoitu – kartulit! Koolitädid olid meile valmistanud lisaks veel kotlette, jahukastet, peeti ning magustoiduks kamavahtu. Eriti koomiline oli vaadata venelast söömas kamavahtu, sest neil sellist toitu pole, ja selgitada, mis see on, on ka päris keeruline. Kõige julgemad, kes siiski proovida julgesid, jäid täitsa ellu ja desserdiga rahule! Sellel päeval olid lisaks külalistele ja meie korraldustiimile veel kohal huvijuht Kristel, õppealajuhataja Kerstin, direktor Maarja ning vene keele õpetaja Helle Zimmer. Pärast õhtusööki lahkusid külalised lehvituste saatel koolist ning jäime üheskoos naerulsui ootama järgmist, veel põnevamat päeva.
Me ei teadnud, et on võimalik vaid paari tunni jooksul kellegagi nii tuttavaks ja lähedaseks saada, kuid meiega juhtus just see! Projekti teisel päeval saabusid noored Peterburist hommikul bussiga tagasi meie kooli. Astusid kooli juba elevil ja puhanud nägudega, mida oli väga armas vaadata. Järgnes koolimaja tutvustav jalutuskäik, kus näitasime, milline näeb siis tegelikult välja meie teine kodu, sest esimesel päeval nägid nad vaid alulat ja söögisaali. Tutvustasime kooli parimaid nurki ja peidukaid. Peterburilastele pakkus kõik väga huvi, eriti meie noorte kunstiga kaetud seinad. Tuleb välja, et nemad lõpetavad kunsti ja muusikaga juba 7. klassis ning selliseid kunstilisi võimalusi neil ei olegi.
Kui koolimajale tuur peale tehtud, viisime noored pinksivahetunnile võimlasse, kus nad said lisaks lauatennise mängimisele osa ka smuutibaari võludest. Väga huvitav oli selgitada, mida võiksid tähendada smuutide nimed nagu “Meelise veri”. Õnneks jäid nad smuutidega väga rahule. Samuti said venelased aimu sellest, millised näevad välja meie õppetunnid, külastades Maarja Tinni ja Reet Tomuski ainetunde. Hiljem toimus aulas maailmakohvik, kus arutlesime laudkondades Eesti ja Venemaa haridussüsteemide, noorte kaasatuse ja ühiskondliku initsiatiivi sarnasuste ja erinevuste üle. Tuleb välja, et meie haridussüsteemid on üsna erinevad. Näiteks ei ole peterburilastel koolis võimalik harrastada rahvatantsu. Samas aga meil ei ole diskosid, mis on neil jällegi väga sagedased ja populaarsed.
Pärast lõunapausi ja arutelude kokkuvõtet jätsime peterburilastega korraks hüvasti ning nad suundusid linna tutvustavale bussituurile. Pärastlõunal kohtusime aga taas vanalinnas ja suundusime kõik koos Vabaduse väljakule, et jaguneda gruppidesse ning alustada orienteerumismänguga. Käidi läbi suur osa vanalinnast, põigati kohvikutesse ja lisaks suveniiridele osteti ka magusaid mandleid. Vaatamata vihmasele ja külmale ilmale, pidasid kõik vastu ning jõudsid elusalt tagasi, lai naeratus näol. Päeva lõpetas ühine õhtusöök Tallinna Reaalkoolis. Kõige rohkem suhtlemist toimuski tõenäoliselt toidukordade ajal. Need olid igaveseks meeldejäävad hetked, kui sai vabalt rääkida ja teistele küsimusi esitada. Kõige koomilisem oli vaadata kõrvalt, kuidas eestlased üritavad ära õppida väljendit “приятного аппетита” ning venelased “head isu”. Samuti oli meeletult vahva kuulata, kui väga hakkas peterburilastele meie keel meeldima. Nad küsisid erinevate väljendite ja vanasõnade kohta ja panid usinalt kirja uusi sõnu, et rikastada oma sõnavara. Õhtul teatasid isegi, et lähevad nüüd hotelli tagasi eesti keelt õppima.
Kahe päeva kõige armsam osa tuli aga pärast meie viimast ühist õhtusööki, kui peterburilased kutsusid meid väga salapäraselt oma bussi juurde. Käies korra bussis ära, tulid nad välja suurte suveniirihunnikutega, mida nad meile kinkida tahtsid. Igaüks neist oli toonud meie jaoks Peterburist kaasa väikese mälestuseseme. Kes sai magneti, kes kommi, tasse, kalendreid ja kingiti isegi medaleid! See oli meie jaoks lihtsalt ootamatult armas ja jääb meelde terveks eluks. Kõik lõppes väga tugevate ja soojade kallistustega ning lubadusega, et juba järgmisel aastal kohtume taas, kuid seekord juba Peterburis!
Kokkuvõttes oli tegu silmaringi avardava ja väga lõbusa ja meeldejääva projektiga, mille käigus saime endale uusi sõpru, omandasime uusi teadmisi vene kultuurist ja haridussüsteemist ning samuti palju keelepraktikat. Suur tänu kõigile peterburilastele, meie kooli aktiivsetele noortele, meie juhtkonnale, haridusametile, tänu kellele kaks märtsikuupäeva kujunesid igati ägedaks! Aitäh!
Alice Gorobets (11.a)
õpilasesinduse president
